mettā

[√mitt + a] sõbralikkus, heatahtlikkus, lahkus. Üks neljast brahmavihaarast (vt brahmavihāra) ehk Brahmā asupaigast, milleks on mettā (sõbralikkus), karuṇā (kaastunne), upekhā (neutraalsus) ja muditā (kaasrõõm). mettabhāvanā [metta + bhāvanā] sõbralikkuse arendamine; meelearendamise meetod, mille kaudu eraldub bhikkhu kuritahtlikkusest (byāpāda) ja saavutab sõbralikkuses teadvuse vabanemise (mettā­ceto­vimuttī), mis on ülim/kõrgeim oma ilus (uttarivimutti) Mettāsahagatasutta [Haliddavasanasutta] SN 46.54, Karaṇīyamettāsutta Kp 9 ja Snp 1.8, Nissāraṇīyasutta AN 6.13. Üksteist sõbralikkuse [arendamise] kasu (mettāya ekādasānisaṁsā): (1) Ta uinub õnnelikult, (2) ärkab õnnelikult, (3) ei näe kurje unenägusid, (4) on inimestele armas, (5) on mitteinimestele armas, (6) deevad kaitsevad teda, (7) ei tuli, mürk ega relvad vigasta teda, (8) tema teadvus keskendub kiiresti, (9) tal on särav jume, (10) ta sureb segaduseta ning (11) kui ta ei tungi kõrgemale – on ta teel Brahma maailmade poole Mettāsutta [Mettānisaṁsasutta] AN 11.15. Üks neljast brahmavihaarast; vt brahmavihāra. mettacitta [metta + citta] sõbralik teadvus. mettāpāramī [mettā + pāramī] sõbralikkusetäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).