maraṇa

[marati] surm, nähtava eksistentsi lõpp. Esineb sageli kolmes loetelus viimasena: sünd, vanadus ja surm (jāti-jarā-maraṇa) Atthirāgasutta SN 12.64. Üks dukkha liikidest Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt dukkha. Surm võib olla õigeaegne (kāla-maraṇa) või mitteõigeaegne (a-kāla-maraṇa). Kolm õigeaegse surma põhjust on: (1) pälvimuste lõppemine (puñña-k-khaya), (2) eluaja lõppemine (āyu-k-khaya), ja (3) mõlema, nii oskusliku kamma kui ka eluaja lõppemine. Kolme surma liiki on: (1) lävilõikav surm (samuccheda-maraṇa), st arahandi lõplik surm, mis on muutuvasse olemasollu (st kus esineb sünd, vananemine ja surm) uue sünni põhjuste igavene ja lõplik läbilõikamine; (2) hetkeline surm (khaṇika-maraṇa), st mentaalsete ja füüsiliste protsesside hetkeline lakkamine (sankhārānaṁ khaṇabhanga sankhātaṁ); ning (3) tavamõisteline surm (sammuti-maraṇa) ehk see, mida tavapäraselt kasutatakse elutute objektide (taimed, puud, metall, jm) „surma“ puhul. Koos vanadusega (jarā-maraṇa) moodustavad sõltuvusliku tekkimise ahela viimase lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. maraṇadhamma [maraṇa + dhamma] surmadhamma ehk surma olemus.