manta

[√mant + a] 1: (veedades) mantra, mana; jumalik ütlus või heli, enigmaatiline vormel; maagilise, üleloomuliku jõuga sõna, nõidus või loits; võlukunst; lause või silbikombinatsioon, millel usutakse olevat imevõime. Mantraid ehk manasid praktiseeritakse mittetheravaada koolkondades (vadžrajaanas, eriti Tiibeti budismis), kuid need pole Buddha õpetatud, vaid pärinevad brahmanistlikest tekstidest, veedadest, tantrismist, brahmanismist jm. Buddha on kinnitanud, et ühegi mantra kordamine ehk manamine, ükskõik kui pikalt seda harjutada või korrata, ei suuda eemaldada naudingukirge, kuritahtlikkusest, laiskust ja loidust, rahutust ja muret ega kahtlust Saṅgāravasutta SN 46.55, vt pañca nīvaraṇāni; ning et virgumisele viib ainult tema antud kaheksaosaline tee. Manamine kuulub brahmanistliku tava alla, mida Buddha heaks ei kiitnud Brāhmaṇadhammikasutta Snp 2.7. Buddha õpetuse nn „mantraks“ on viis kõlblusjuhist Kulāvaka-jātaka Ja 31. 2: Kuulajaskonnale edasiantavad õpetused, sh mittereligioossed tekstid. mantā 1: [√mant + ā] fem. (comm) tarkus; arusaamine; intelligentsus. 2: [√mant + tvā] abs. olles kaalunud; olles järele mõelnud; olles mõistnud.