kāma

[√kam + a] nauding, mis on seotud viie tajuuksega; sensuaalsus. Viis naudinguga seotud tajuust on: silm, kõrv, nina, keel ja keha, mida osades tekstides nimetatakse ka naudingunöörideks (kāma-guṇā) – Araṇavibhaṁgasutta MN 139. „Abhidhammakorvis“ eritatakse viit naudingu esinemise vormi, milleks on: (1) naudingusoov (chanda kāma = kāmacchanda), mis on üks viiest takistusest (nīvarana); (2) naudingukirg (rāga kāma = kāmarāga), mis on üks kümnest köidikust (saṁyojana); (3) kiresoovi nauding (chanda-rāga kāma), mis on üks kolmest ihast (taṇhā); (4) mõtlemise nauding (saṅkappa kāma); ja (5) mõtlemiskire nauding (saṅkappa-rāga kāma), mis on üks kolmest valest mõtlemisest (micchā-sankappa) Jhānavibhaṅga Vb 12. Tekstides esinevad veel naudinguga sellised naudinguga seotud mõisted, nagu naudingutulv (kāmāsava) – Sabbāsavasutta MN 2 jt; ja naudingusse klammerdumine (kāmūpādāna). Hilisemates tekstides eristatakse baasnaudinguid (vatthukāmā), mis hõlmavad sisemisi tajusid ja väliseid objekte, ning plekinaudinguid (kilesakāmā), mis on subjektiivne plekipõhine ihalus kogeda sellele plekile vastavat naudingut – Kāmasuttaniddesa Mnd 1, Jatukaṇṇimāṇavapucchāniddesa Cnd 15, Hārasampātabhūmi Pe 8 jt. Buddha õpetuse kohaselt tuleks naudinguid näha kui kannatust (dukkha), haigust (roga), paiset (gaṇḍa), noolt (mis torkab) (salla), sidet (saṅga), sood (paṅka) ja emakat (gabbha), kuna naudingukire mõju all (kāma-rāga-rattāyaṁ) ja soovikirest aheldatu (chanda-rāga-vinibaddho) pole selle ega järgmise eluga kaasnevatest ohtudest vaba – seetõttu ongi üsa naudingu nimeks/epiteediks (tasmā ‘gabbho’ti kāmānametaṁ adhivacanaṁ) – „Bhayasuttaṁ“ AN 8.56. kuid mitte kõvema tüvega puud. kāmaguṇa [kāma + guṇa] naudingunöör.