kalyāṇa,

kallyāṇa [kala + yāṇa] 1: adj. hüveline; hüvendav; hea; mille vastandiks on pāpa ehk kuri, paha – Saṁsappanīyasutta AN 10.216. 2: nt. hüvelisus; headus; kasulikkus. akalyāṇa [a + kalyāṇa] mittehüveline. Dhamma on (1) alguses hüveline (ādi-kalyāṇa), (2) keskel hüveline (majjhe-kalyāṇa) ja (3) lõpus hüveline (pariyosāna-kalyāṇa) – Vinaya, Mahākhandhaka Pli Tv Kd 1 (7. Pabbajjākathā). kalyāṇaputhujjana [kalyāṇa + puthujjana] hüveline tavainimene; see, kelle on (1) õige vaate kohane dhammasilm (dhammacakkhu; kus mõiste „silm“ esineb ülekantud tähenduses) ja kes on saavutanud (2) läbinägemispõhise õige vaate, (3) mõistnud elemente (dhātu), (4) moodustumist ja põhjuslikkuse seadust (paccaya) ning (5) hajutanud kehapõhise vaate (sakkāya-diṭṭhi) ja (6) kahtlused (vicikicchā). Hüveline tavainimene saab arendada nelja silma, milleks on (1) õige vaate silm, (2) pühakirjaliste teadmiste silm, (3) läbinägemise arendamisel (vipassanā) saavutatav väginägemise silm ja (4) maistületava teadmiste silm, ning saavutada ületavad teadmised juba selles elus inimesena või järgmises elus deevana. kalyāṇamitta [kalyāṇa + mitta] hüveline sõber; keda iseloomustab 37 virgumisosa (sambodhipakkhikāna) arendamine – Sambodhisutta AN 9.1. Hüvelisel sõbral on viis omadust: tal on küps (1) kõlblus, (2) ususaavutus, (3) kõlblusesaavutus, (4) lahkusesaavutus ja (5) tarkusesaavutus (vuddhasīlino, saddhāsampannā, sīlasampannā, cāgasampannā, paññāsampannā) – Dīghajāṇusutta AN 8.54. kalyāṇādhimuttikā [kalyāṇ + adhimuttikā] hüveline kalduvus.