[√jīv + a] 1: džiiva, hing. 2: hilgeline = elusolend. 3: elu; eluviis.
- Džiiva (skr, paali jīva, [√jīv] („elama, hingama“) tähendab India filosoofias nii elavat olendit kui ka eluprintsiipi ehk nn individuaalset hinge. Mõiste esineb kesksetes hindu ja džainistlikes tekstides (Upanišadid, Bhagavad Gītā, Vachanamrut), kus seda käsitletakse püsiva, teadvusliku ja individuaalse entiteedina.
- Mõiste tähendus varieerub koolkondade lõikes, kuid reeglina tähistab jīva iseseisvat mina, mis on kehast eraldi ja jätkub sündide-surmade ehk sansaara tsüklis.
- √jīv tähenduses "elama" ja "hingama" viitab:
- elusolendile tervikuna,
- elule kui jõule
- hingele,
- metafüüsilisele individuaalsusele, mis säilitab identiteedi kehast sõltumata.
- Hinduismis on džiiva individuaalne "hing", mis on hierarhiliselt madalam ātman-ist. Upanišade traditsiooni järginud Swaminarayan'i kirjelduste kohaselt on džiiva olemus lõikamatu, läbistamatu, surematu, moodustunud teadvusest ja aatomi suurune (5.9). See asub südameruumis ja täidab erinevaid funktsioone. Kümne meele ja nelja sisemise võime kaudu, tajub ta kõiki meelelisi objekte: näeb silmade abil, nuusutab nina abil jne, ning mõtleb meele abil, mõtiskleb citta kaudu ja kujundab veendumusi buddhi kaudu. Ta läbib keha, kuid on sellest eraldiseisev. – Vachanamrut Jetalpur 2.
- Hindu pühakirja Bhagavad Gītā (2.20) kohaselt pole džiiva jaoks ühelgi hetkel sündi ega surma; ta ei ole tekkinud, ei teki ega tule ka tulevikus; ta on sündimata, igavene, alati eksisteeriv ja ürgne; teda ei tapeta, kui keha tapetakse.
- Vedānta koolkonnad käsitlevad jīvat erinevalt, kuid enamasti püsiva individuaalse hingena, mis on suhetes Brahmaniga.
- Acintya-bhedābheda: jīva ja Brahman on korraga ühe olemusega ja eristatavad, nende suhe on „mõistmatu ühtsus-erinevus“.
- Akṣara–Puruṣottama Darshan: jīva on lõpmatu arv individuaalseid, surematuid teadvusolendeid, kes rändavad Māyā mõjul sansaaras – Paramtattvadas, Sadhu (2017). An introduction to Swaminarayan Hindu theology. Cambridge University Press; Sahajānanda, Swami (2014). The Vachanāmrut: Spiritual discourses of Bhagwān Swāminārāyan. Bochasanvasi Shri Aksharpurushottama Sanstha.
- Advaita: jīva näiline erisus, mis tekib avidyā tõttu; tegelikkuses on Brahmaniga üks.
- Bhedābheda: jīva on Brahmaniga ühtegu sama ja erinev.
- Dvaita (dualism): jīva ja Īśvara on igaveselt erinevad (jīvad on hierarhilised).
- Śuddhādvaita (mitte-dualism): jīva on igavene säde jumala tulest.
- Viśiṣṭādvaita: jīvad moodustavad jumala „keha“; jumal on nende sisemine juht.
- Džainismis on jīva üks kahest põhikategooriast (vastand ajīva’le – elutule). Usutakse, et jīvad:
- on igavesed, teadvuslikud ja puhtad,
- esinevad kõigis eluvormides (inimesed, loomad, taimed, elemendielud),
- omavad erineval hulgal meeleorganeid,
- koguvad karmat ning püüavad vabaneda selle sidemetest.
- Teised India traditsioonid
- Sāṃkhya–jooga: jīva ja puruṣa on arvukad, teadvuslikud individuaalsused – sarnane džainistlikule džiivale.
- Nyāya: džiiva on igavene substants, millele teadvus tekib ainult meele vahendusel.
- Buddha õpetus ei tunnista jīva-nimelist püsivat subjekti ega keha suhtes iseseisvat eluprintsiipi. Pāli kaanon lükkab tagasi kõik ideed hingest, minast ja aatmanist, mis oleks kehast erinev või sellega samane.
- Buddha õpetas, et kui millegi esinemist võetakse kui tõeliselt olemasolevat, siis toimub sellesse klammerdumine, kerkib esile vaade, ja tekib küsimus: "On džiiva üks ja keha teine? (aññaṁ jīvaṁ aññaṁ sarīran) – Aññaṁjīvaṁaññaṁsarīraṁsutta SN 24.14.
- Džiiva pole Buddha õpetuses iseseisev substants, vaid üks paljudest mõistetest, millel põhineb igasugune mina-õpetus (attavāda).
- Buddha ei tunnista püsiva džiiva olemasolu ja seetõttu ei saa ka omistada džiivale mingit püsiva subjekti ega iseseisva eluprintsiibi tähendust, mida saaks võrrelda hinge käsitlusega. Buddha õpetuse kohaselt moodustab inimeseks nimetatav viiest klammerdumise kogumikust, mis tekivad, esinevad ja lakkavad. Vt täpsemalt: DVE, I osa, ptk "Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)". Vastupidine eeldus esindab micchadiṭṭhi't ehk valet vaadet.
- ajīva [a + jīva] džiivata, hingetu, hinge puudumine; elutu. Vt ka atta; anatta; attan.
- Sünonüümid 3: āpāṇa, āyu, pāṇa
