hetu

[√hi + *tu] 1: põhjus, ajend; tingimus. 2: sest, seetõttu.

• Vanemas keelekasutuses esineb hetu sageli koos paccaya'ga kui sünonüüm – SāmaññaphalasuttaDN 2.
• Hilisemates abhidhamma kommentaariumites tehakse selge eristus:
  • hetu tähistab sisemist juur- või ajendtegurit (Nettipakaraṇa),
  • paccaya hõlmab laiemat tingimuslike seoste kategooriat (24 paccaya’t, Paṭṭhāna).
• Abhidhammas kui moraalne juurpõhjus, mis vastavad:
  • kolmele oskamatule juurele: lobha, dosa, moha; ja
  • kolmele oskuslikule juurele: alobha, adosa, amoha.
• Hilisemates selgitustes eristastatakse nelja hetu liiki:
  1. hetu-hetu — põhjuse põhjus,
  2. paccaya-hetu — tingimuse põhjus,
  3. uttama-hetu — kõrgem põhjus,
  4. sādhāraṇa-hetu — üldpõhjus – DhsA 303; VbhA 402
• Tipiṭakaṭṭhakathā-pakaraṇa 27 loetleb lisaks järgmised kategooriad:
  • oskuslik põjkus (kusala-hetu), 
  • oskamatu põhjus (akusala-hetu), 
  • vilja põhjus (vipāka-hetu), 
  • tahajärjetuse põhjus (kiriya-hetu).
    
    
• ahetū apaccayā põhjuseta, tingimuseta/asjaoluta.
• dhanassa hetu – vara pärast.
• kissa hetu – mis põhjusel.
• mūlahetu [mūla + hetu] juurpõhjus.
  
  
• Antonüüm: ahetu.