1: iseloomulik joon/omadus. 2: häälestus; toon; kõla. 3: (ala)jaotus; haru; kategooria; etapp. 4: nöör; lõng (muusikainstrumendi keel, vibunöör). [√guṇ + a] -kordne. 5: [√guṇ] kordamine; korrutamine. 6: mardikas või puu-uss, kes muneb oma munad puu koore alla ning kelle vastsed söövad puud ja puukoort, sh viigipuud.
- pañca kāmaguṇā viiekordne naudingunöör; vt kāma.
- antaguṅa [anta + guṇa] soolestik, sisikond; vt antaguṅa.