dukkha

[√dukkh + a (du + kha = ākāsa)] dukkha; vaev, valu(likkus), kannatus, viletsus, häda; halb, ebameeldiv, mittesoovitav. Visuddhimagga kohaselt on kha juureks khaṁ -(s)us tühjuse (tuccha) tähenduses, mis koos eesliitega du tähendab labasust (kucchita), halbust või pahasust, nagu nt duputta [du + putta] halb poeg või paha laps – Vism lk 494, 499. Dukkha on nelja arija tõe (cattāro ariya sacca) sisuks, milleks on: (1) dukkha arija tõde (dukkha ariyasacca), (2) dukkha tekkimise arija tõde (dukkhasamudaya ariyasacca), (3) dukkha lakkamise arija tõde (dukkhanirodha ariyasacca) ja (4) dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca) – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11. Dukkha on: sünd, vanadus, haigus, surm, kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast ja kui ei saada, mida ihaldatakse ehk lühidalt, viis olemasollu klammerdumise kogumikku – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; samuti lein, hala, valu, masendus ja ahastus – Saccavibhaṅgasutta MN 141; Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22. Kuna kõik püsitu on dukkha, liigitub dukkha alla ka õnnetunne – Aniccasutta SN 22.45; Yadaniccasutta SN 22.15; Channasutta SN 22.90 jt. Dukkhatunne (dukkhavedanā [dukkha + vedanā]) esineb tekstides sageli koos õnnetundega (sukhavedanā [sukha + vedanā]). Dukkhatunde vastandiks ei ole õnnetunne, vaid dukkhatunde puudumine (adukkha). Kolm dukkha liiki (tisso dukkhatā) on (1) valu dukkha (dukkhadukkhatā [dukkha + dukkhatā]), (2) moodustumise dukkha (saṅkhāradukkhatā [saṅkhāra + dukkhatā]) ja (3) muutumise dukkha (vipariṇāmadukkhatā [vipariṇāma + dukkhatā]). Valu dukkha on igas eluetapis – sünd, vanadus, haigus ja surm – ilmneda võiv (1) kehaline dukkhatunne (kāyika-dukkha-vedanā), nagu peavalu, seljavalu jms, või (2) meeleteguripõhine (st mentaalne) dukkhatunne (cetasikadukkhavedanā [cetasika + dukkha + vedanā]) nagu lein, hala, valu, masendus, ahastus jms. Moodustumise dukkha on omane kõigele, mis on tekkinud põhjus-tagajärje seaduspära tõttu pidevalt muutuva viie olemasollu klammerdumise kogumiku (pañcupādānakkhandhā [pañca + upādāna + khandha + ā]) kaudu, kuna nende paratamatuks saatuseks on lagunemine – Dukkhasutta SN 38.14. Muutumise dukkha tekib füüsilise heaolutunde ja mentaalse õnnetunde muutumisest ja lõppemisest, sh kokkupuutest ebameeldivaga, lahusolekust meeldivaga ja ihaldatava mittesaamisest. Kõik, mis valmistab rõõmu, muutub ja möödub varem või hiljem ning see muutus põhjustab kurbust, melanhooliat või igatsust – kõik need on erinevad dukkha ilmnemise viisid. dukkhaṁ [√dukkh + a + aṃ] (adv.) vaevaliselt. dukkhadhamma [dukkha + dhamma] dukkhalik olemus; dukkhaliku ehk vaeva toova (valuliku, vaevava) olemusega soovimatu kogemus või seisund.