[√dus + *a] "viga"; 1: viha; vihkamine. 2: viga; eksimus; süü; rikutus; halb seisukord; kahjustumine. 3: dosā õhtu(hämarus); öö(pimedus).
- Viha on üks kolmest peamisest meeles esinevast plekist ahnuse (lobha) ja pettekujutluse (moha) kõrval, mis moodustavad kolm oskamatuse juurt; vt tīṇi akusalamūlāni.
- Viha on suurelt süttiv ja kiirelt kaduv (doso mahāsāvajjo khippavirāgī) – Aññatitthiyasuttaṁ AN 3.68.
- Viha esilekerkimise põhjustajaks on vastumeelne märk (paṭigha-nimitta) ehk ebameeldiv objekt (vorm, lõhn, heli jt) – Kāyasuttaṁ SN 46.2; Aññatitthiyasuttaṁ AN 3.68.
- Vastumeelsele märgile mittearuka tähelepanu suunamisel kerkib esile viha, mis juba olemas olles hakkab suurenema ja kasvama – Aññatitthiyasuttaṁ AN 3.68.
- Mitteesilekerkinud viha vältimise ja esilekerkinud viha hülgamise põhjustajaks on sõbralikkuses teadvuse vabanemine (mettā ceto-vimuttī). Sõbralikkuses teadvuse vabanemisele aruka tähelepanu suunamisel ei kerki viha esile ja esilekerkinud viha hääbub – Aññatitthiyasuttaṁ AN 3.68.
- adosa [a + dosa] mitte vihaga, vihata. dosahetuka [dosa + hetuka] vihast põhjustatud.
- dosacarita [dosa+ carita] vihane natuur; vt carita.
- dosadosa [dosa + dosa] vihast rikutud.
- dosakkhaya [dosa + khaya] viha hävimine.
- kasiṇadosā [kasiṇa + dosā] kasina rikutus (värvikasina pinnal olevad defektid).
- sadosa [sa + dosa] (koos) vihaga.
- tiṇadosa [tiṇa + dosa] umbrohust rikutud.
- Antonym: adosa (vihata, vihatu).
- Synonym: padosamanopadosa, sampadosa.