dibba

[deva] deevalik, jumalik; taevalik; kuulub deevadele; üleloomulik, imeline. dibbacakkhu [dibba + cakkhu] taevalik silm; puhastunud ja tavainimese nägemisvõimet ületav (visuddhena atikkantamānusakena) silm, mis näeb kõiki olemasoluvaldu ehk maailmu (loka) ja seda, kuidas kõik tajuvad olendid kõikides valdades vastavalt oma tegudele lakkamatult kaovad/surevad ja ilmnevad/sünnivad uuesti Vaṅgīsasutta SN 8.12, Bālapaṇḍitasutta MN 129, Potaliyasutta MN 54, Paṭhamaanuruddhasutta AN 3.129 jt; vt cakkhu. dibbacakkhuñāṇa [dibba + cakkhu + ñāṇa] taevase silma teadmine; vt aṭṭhañāṇa; cha abhiññā. dibbasota abhiññā [dibba + sota abhiññā] taevase kõrva ülim teadmine; misläbi on võimalik kuulda nii taevaseid kui inimeste hääli nii kaugel kui lähedal; vt cha abhiññā. dibbasotañāṇa [dibba + sota + ñāṇa] taevasekõrva teadmine; vt aṭṭhañāṇa; ñāṇa.