dhutaṅga

[dhuta + aṅga] „maharaputamise osa“; vabatahtlikult võetud askeesipraktika nimetus. aṅga tähendab praktika osa, mis viib dhuta seisundini.

Erinevates tekstides on nimetatud kokku 13 dhutaṅga't, millest igaüks eraldi esindab askeetlikku praktikat, milleks Vinaja ei kohusta, ning milleks on:

1. paṁsukūlacīvara [paṁsu + kūla + cīvara] „tolmukuhja rüü“, ehk äravisatud rüü kandmine;
2. tecīvarika [ti + cīvarika] kolm rüüd, ehk kolme rüü kasutamine;
3. piṇḍapāta [piṇḍa + pāta] almuste järel käimine;
4. sapadānaṁ [sa + pada + cārika] „samade sammudega“ ehk katkestamata kõndimine ehk almuste kogumine ühtegi maja vahele jätmata;
5. ekāsanika [eka + āsanika] ühe istumisega söömine, ehk üks söögikord päevas;
6. pattapiṇḍika [patta + piṇḍika] (almus)nõust almuste söömine;
7. khalupacchābhattika [khalu + pacchā + ābhattika] peale lõunat söögist keeldumine ja lisatoidu mitteküsimine;
8. āraññika [arañña + ka] „metsa juurde kuuluv“, ehk avatud looduses lageda taeva all varjupaigata elamine;
9. rukkhamulasenāsana [rukkha + mūla + senāsana] puu juur eluasemeks, ehk puu all elamine;
10. abbhokāsika [abhi + avakāsa] „täielikult õhus“, ehk avatud looduses lageda taeva all varjupaigata elamine;
11. susānika [susāna + ka] „surnuaiaga seonduv“, ehk surnuaias, surnute põletuskohas või selle vahetus läheduses elamine;
12. yathāsantatika „eluruumina osutatud koht“, ehk mistahes osutatud/eraldatud eluruumiga rahuldumine;
13. nesajjika [nisajja + ka] „isumist puudutav“ ehk istumisasendis viibimine, ilma kordagi pikali heitmata – Vinaja; Sappurisasutta MN 113; Anaṅgaṇasutta MN 5 jt.

• Vt dhuta.