dāna

1. [√dā + a] andmine, kinkimine; 2. [√dā + ana] heategevus; suuremeelsus; 3. [√dā] almus, and, kink. Eriliselt suuri pälvimusi toob mahādāna ehk suur annetus, milleks on sanghale annetamine sanghadāna. Daana on esimesena nimetatud kümne täiuse (dasa pāramī), kolme pälvimusliku käitumise aluse (tīni puñña-kiriya-vatthū), nelja koosviibimise aluse (cattāri saṅgahavatthūni) ja kümne kuninga dhamma (dasa rāja-dhamma) loeteludes, mis rõhutab annetuse olulisust virgumise teel. Buddha eristas (1) materiaalset annetust (āmisa-dāna) (vt deyyadhamma) ja (2) dhamma annetust (dhamma-dāna) Dānavagga AN 2.141, Abhisandasutta AN 8.39; mis osades tekstides esinevad kui materiaalne ohverdus/almus (āmisa-yāga) ja dhamma ohverdus/almus (dhamma-yāga) Dānavagga AN 2.142. dānapāramī [dāna + pāramī] annetustäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).