buddha

[√budh + ta (bujjhati - teadma)] „see, kes on mõistnud“, mõistnu, tark. Paalikeelne epiteet, mille täpseks tähenduseks on „mõistnu“, kuid mida enamasti tõlgitakse virgunuks (sõnast bodhi).

• Suure algustähega kirjutatuna viitab Põhja-Indias elanud Siddhattha Gootama’le, muudel juhtudel enne Gootama’t elanud buddhadele ja tulevastele buddhadele.
• Mõistmise sisuks on džhaanades keskenduse teel saavutatud kaheksa teadmist (ñāṇa), mille kaudu toimub lõplik vabanemine (vimutti) ja vaibumine (nibbāna) – Sāmaññaphalasutta DN 2.
• Eristatakse:
  1. üksimõistnu (paccekabuddha) ja
  2. õigestimõistnu (sammā-sambuddha) ehk täielikult virgunu, millele lisandub
  3. kuulmise kaudu virgunud järgija/õpilane (sāvaka-bodhi).
• Kõik kolm on võrdsed arahandid; vt sambuddha; arahant.
• 25 buddha elulood on toodud hilisema päritoluga Buddhavaṁsa’s.
• Gootama Buddha sagedamini esinevateks epiteetideks on
  • Bhagavā (Ülim),
  • Tathāgata (Nõndaläinu või Nõndatulnu),
  • Sugata (Hästiläinu või Õnnesläinu) ja
  • Satthā (Õpetaja).
• sudubbuddha [su + du + buddha] väga raske mõista.
• buddhacakkhu [buddha + cakkhu] buddhasilm ehk mõistnusilm; mõistnule ainuomane võime näha vahetult inimese teadvust ja mõista nende kõlbluse, keskendumise ning tarkuse taset kavatsusega juhtida inimene parimal moel õige mõistmise teele; vt cakkhu.
• buddhānussati [buddha + anussati] Buddha meelespidamine; vt anussati.
• buddhapaññā [buddha + paññā] Buddhatarkus, Buddhale omased 14 tarkust Ānāpānassatikathā Ps 1.3.
• buddhavacana [buddha + vacana] Buddha sõna, see, mis on Buddha enda öeldud ja mis on säilinud paalikeelses Tipitakas. Hilisemad tekstid, sh mahajaana koolkonna loodud suutrad selle mõiste alla ei käi.
• buddhaṁ saraṇaṁ gatā Buddha kaitse alla minema; kolme kaitse (saraṇattaya/tisaraṇa) alla minemise vormeli algus.