[√brah + ma + *aṇa] brāhmaṇa (m); [√brah + ma + *ṇa + ī] brāhmaṇī (n) 1: braahman; ka brahmaan.
- Braahmanite kasti kuuluv mees, sünnijärgne hindu preester/vaimulik; kastisüsteemi kõrgeimasse varṇa’sse kuuluv isik; vt vaṇṇā.
- Esineb tekstides sageli kõrvuti erakränduritega (samaṇa-brāhmaṇā).
- Buddha õpetuses on mõiste sisu ümber tõlgitud kastiväliseks eetilis-vaimseks kategooriaks. Buddha nimetas braahmaniks seda,
- keda ei koorma naine ega rikkus (apariggaha), kel on vaenutu teadvus (averacitta), muretu teadvus (abyāpajjacitta), mitterikutud teadvus (asaṁkiliṭṭhacitta) ja mõjukus (vasavattī) – Tevijjasutta DN 13;
- kes on loobunud valest ja oskamatust naudingulisest ehk mittebrahmalikust käitumisest/eluviisist (abrahmacariya) ning järgib vähemalt viit kõlblusjuhist – Maggavibhaṅgasutta SN 45.8;
- kes käitub kõne, keha ja meelega oskuslikult, või kel on õige vaade, või kes on vabanenud köidikuist – sõltumata sellest, kas tegemist on valitseja, braahmani, kaupmehe või teenijaga – Aggaññasutta DN 27.
- Buddha õpetas, et klassipõhised jm jaotused on tekkinud ühiskondliku kokkuleppe tõttu, mitte metafüüsilise või jumaliku määratluse kaudu. Seda mittemõistnud hoiavad latentset dogmaatilist usku, mille kohaselt saab inimene olla sünnipäraselt braahman. Kuid Buddha selgituste kohaselt saab braahmaniks ja mitte-braahmaniks inimene ainult iseenda teo (kamma) läbi – Vāseṭṭhasutta Sn 3.9.
- brāhmaṇasacca [brāhmaṇa + sacca] braahnami tõde.
- brāhmaṇagāma [brāhmaṇa + gāma] braahmanite küla.
- brāhmaṇakula [brāhmaṇa + kula] braahmanite liin (suguvõsa, pere).
- brāhmaṇadhamma [brāhmaṇa + dhamma] braahnamite õpetus.