[bhava + taṇhā] olemasoluiha.
- Olemas olemise ja uuesti olemasollu tulemise ehk sündimisega seotu iha, mis rajaneb etenalistlikul ehk igavikulisel vaatel (sassatadiṭṭhi) ja/või minavaatel (attadiṭṭhi), mille kohaselt eksisteerivad igavesti nii maailm kui ka aatman (attan = „hävimatu mina“) või hing (jīva).
- Kolmesest ihade loetelust teine iha, kus
- esimene on naudinguiha (kāmataṇhā) ja
- viimane on mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā) – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
- Vt taṇhā, bhesajja