[√bhaj (jagama; suhtlema; seltsima; osa saama) > bhag (õnn; vedamine; rikkus) + a + vant (nagu; sarnane; kellel või millel on omadus)] „see kes on erilise õnnega“, "kel on eriliselt vedanud"; Ülim; Ülev; Õnnelik (= sukha), Õnnis, Õnnistatu(d).
- Vt bhagavā.