1. [√bhaj > bhag + a + vant] „see kes on erilise õnnega“; Ülim; Õnnelik (= sukha;, Õnnestunu; Õnnis; Õnnistatu.
- Üks paljudest Gootama Buddha epiteetidest.
- Kuna Buddha ei virgunud kelleltki saadud, nt kõrgemakas peetava(te) jumala(te) poolse õnnistuse, õnneliku juhuse, õnne ega kellegi poolt ettemääratud saatuse läbi, siis on siinkohal Õnnistatu(d) ja Õnnelik asemel eelistatud Ülim: see, kes saavutas ülima pingutuse teel ülima [valla (āyatana) ehk nibbaana (nibbāna)], mis ühel olendil on võimalik saavutada ja sai seeläbi ülima kehastuseks, Ülimaks. Kasutatakse peamiselt Buddha Gootama, harvem enne teada virgunute kohta.
- Sünonüüm: sugata