1. [√bhaj > bhag + a + vant] „see kes on erilise õnnega“; Ülim; Ülev; Õnnelik (= sukha), Õnnis, Õnnistatu(d).
- bhagavant [bhaga (jagama, osa saama) + vant (nagu; sarnane; kellel või millel on omadus)] on üks paljudest Gootama Buddha epiteetidest.
- Kuna Buddha ei virgunud kelleltki saadud, nt kõrgemakas peetava(te) jumala(te) poolse õnnistuse, õnneliku juhuse, õnne ega kellegi poolt ettemääratud saatuse läbi, siis on kohasem "Õnnistatu(d)" ja "Õnnelik" asemel eelistada tõlkevastena "Ülim" – see, kes saavutas ülima pingutuse teel ülima
ala (āyatana) ehk nibbaana (nibbāna), mis ühel olendil on võimalik saavutada, ja sai seeläbi ülima kehastuseks – Ülimaks Virgunud Arahantiks. Kasutatakse peamiselt Buddha Gootama, harvem enne teada virgunute kohta.
- Sünonüüm: sugata