[bāla] 1: adj. (rääkimisvõimetu) laps; noor, nooruk. 2: lapsik (= naiivne, rumal).
- bālā [bāla + ā] fem. tüdruk, neiu; lapsik naine.
- Lapsiku omadusteks on kehaline, kõneline ja meeleline dukkhat toov käitumine (kāyaduccaritena, vacīduccaritena, manoduccaritena) – Lakkhaṇasutta AN 3.2.
- Lapsiku keha on tekkinud (kāyo samudāgato) mitteteadmisega köidetusest (avijjānīvaraṇa) ja ihaga aheldatusest (taṇhāya sampayuttassa).
- Lapsiku jaoks pole mitteteadmine hüljatud (avijjā appahīna) ega iha eemaldatud (taṇhā aparikkhīṇa), kuna ta pole teostanud brahmalikku käitumist dukkha õigeks lakkamiseks (sammā dukkhakkhaya).
- Kui lapsiku keha laguneb, pöördub ta teise kehasse ega ole vaba uuest sünnist ja sellega kaasnevast leinast, halast, valust, masendusest ja ahastusest – Bālapaṇḍitasutta SN 12.19.
- Antonüümid: abāla (mittelapsik), paṇḍita (tark), dhīra (intelligentne).
- Sünonüümid: andha, apaṇḍita (tarkuseta), avicakkhaṇa, aviddasu, duppañña (kehvaaruline), duppaññajātika, dummedha (kehva arukusega, mittearukas), dummedhī, bālavant, mūḷharūpa, mogha (tühine), aññajana.