avijjā

[na > a + √vid + yā (a + vijjā)] (f.) mitteteadmine, teadmatus. Tähendab teadmiste puudumist olemasolu tõelisest olemusest, neljast arijalikust tõest (cattāro ariya sacca) ning sõltuvuslikust tekkimisest (paṭiccasamuppāda) [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2, Avijjāsutta SN 56.17, Avijjāpañhāsutta SN 38.9 jt. Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus viimane köidik; vt dasa saṁyojana. Sõltuvusliku tekkimise ahela 1.ne lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. Neljases tulvade loetelus viimane, ehk mitteteadmisetulv (avijjāsava) Āsavagocchaka, Paṭṭhāna/Patthana, 2.3. Peamine taassünni ja kurja juurpõhjus (mula). Antonüüm: vijjā (teadmine).