atta, attā

1: [ā + d + ta] masc. ise; mina; vt attan. Arahandil puudub nii atta kui niratta. natthi attā kuto nirattā pole mind, kus(t) siis minatus? – Tuvaṭakasutta Snp 4.14. 2: adj. [atta] isiklik. 3: [√ādā + ta] (vastu/üles) võetud. attadaṇḍa [atta + daṇḍa] 1: võtnud/tõstnud kepi/malaka; enese relvastanud. 4: [na + tta] nt. (gram) negatiivne eesliide na (a-).