āsava

[ā + √su + *a] 1: tulv; see, mis tulvab või voolab välja/sisse/edasi/tagasi. 2: (haavast väljuv) eritis; sekreet, nõre. 3: väljavool; heitvesi. 4: liköör; alkohoolne jook; ekstrakt. 5: āsavā [ā + √su + *a + ā] deevade rühma nimi.

• Teadvust hägustavad tulvad on plekkide (kilesā) loojad ning kõrgema teadmise ja taipamise esilekerkimise takistajad.
• Tulvade puhul eristatakse:
  1. naudingutulv (kāmāsava),
  2. olemasolutulv (bhavāsava) ja
  3. vaatetulv (diṭṭhāsava) – Sāmaññaphalasutta DN 2;
     + millele osades tekstides lisandub
  4. mitteteadmisetulv (avijjāsava) – Āsavagocchaka, Paṭṭhāna/Patthana; 2.3.
• Suttantas vastab neljasele tulvade loetelule neli üleujutust (kāmogha, bhavogha, diṭṭhogha, avijjogha), vt ogaha.
• Tulvad juhivad uue sünni kas nirajasse, peetade maailma, inimeste maailma või deevade maailma, tuues kaasa uue sünni, tekitavad hirmu ja õnnetust, valmistavad kannatusi ning on uue sünni, vananemise ja surma põhjustajad – Apaṇṇakasutta MN 60; vt anāsava; khīṇāsava.
• Tulvad hävinevad džhaanade arendamise kaudu – Jhānasutta [Jhānanissaya] AN 9.36.
  
  
• anāsava [na + ā + √su + *a (na + āsava)] tulvadeta; tulvatu = arahant.
• āsavakhīṇa [āsava + khīṇa] tulvade hävinemine = khīṇāsavā.
• āsavākkhaya [āsavā + khaya] tulvade lõppemine; vt samādhibhāvanā.
• āsavakkhayañāṇa [āsava + khaya + ñāṇa] tulvade lõppemise teadmine; vt cha abhiññā; pubbenivāsānussatiñāṇā; ñāṇa.
• sāsava [sa + ā + √su + *a (saṁ + āsava)] tulvadega.
  
  
• Antonüüm: anāsava