anta

[ama + ta] "lõpp"; 1: lõpp, ots = häving, surm. 2: äärmus, piir. 3: soolestik. 4: viim(a)ne, halvim. 5: järeldus (millestki), vastandprintsiip.

• 2: Kaks äärmust on:
  1. naudinguõnne jooga/praktika ehk naudinguõnnele andumine/pühendumine (kāmasukhallikānuyoga) ja
  2. enesevaevamise joogaga (attakilamathānuyoga) – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt kāmasukhallikānuyoga; attakilamathānuyoga.
• Buddha õpetas mitte laskuma äärmustesse ja järgima keskteed, milleks on arija kaheksaosaline tee – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
• 3: Soolestik on üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.
• suttantapiṭaka [sutta + anta + piṭaka] suttadega piirduv korv; vt piṭaka.
  
  
• Sünonüüm: pariyanta
• Antonüüm: ananta