ajitakesakambala [ajita (pärisnimi) + kesa (juuksed) + kambala (tekk, kate)] oli üks kuuest Vana India tuntumast ususekti juhist, kes õpetas maailmafilosoofiat (lokāyata) (= materialism + hedonism), mille kohaselt:
- kõik asjad universumis koosnevad vaid neljast elemendist ehk maast, veest, tulest ja tuulest;
- surmahetk on täielik ja lõplik häving (tuntud kui „läbilõikamise” doktriin);
- keha surma järel ei toimu uut sündi;
- ei uskunud hea ega kurja olemasolusse ja leidis, et sestap pole vaja muretseda ei heade ega halbade tegude pärast;
- õpetas, et elada tuleb õnnelikult ja elu nautides – Sāmaññaphalasutta DN 2.
- Tiibeti allikate järgi õpetas ta, et kõik olendid peavad elama saṃsāras 84 000 mahākalpat, kuni nad lõppevad ja miski ei saa seda takistada.
- Teda nimetati Kesakambaliks, sest ta kandis inimjuustest tekki (kesakambala), mida kirjeldatakse kui kõige armetumat rõivastust: see oli külm külma ilmaga, kuum kuuma ilmaga, halvasti lõhnav ja robustne (DA.i.144; MA.i.422–3).